Kristlaste hulgas on levinud arusaam, et on olemas ühtne, piiblipõhine moraaliseadus või eetikanormid, mis on olnud konstantseks mõõdupuuks kristlikus maailmas. Selline arusaam on problemaatiline.

Ilmselt enamus, isegi kui nad ei ole kristlased, on kuulnud, et homoseksuaalsus on Piibli kohaselt vale. See üks lause ongi kogu teema algus, debatt ja lõplik seisukoht. Suur osa Piibli uurijatest - vähemalt need, kes tunnistavad ajaloolist tõlgendamist, nõustuvad, et Piibli kasutamine eetikas tõstatab paratamatult aja ja konteksti küsimuse, millest ei saa mööda vaadata. Kui me vaikime maha selle aspekti, siis me ei tunnista ka Piibli ajaloolist kujunemiskäiku.

Kahtlemata on kristlaste usulise ja kõlbelise elu küsimustes kõrgeimaks autoriteediks Piiblis väljendatud seisukohad, aga kuidas neid mõistetakse või tõlgendatakse on aga läbi aegade erinenud. Eriti oluline on tõlgendamise roll tänapäeva teoloogilistes debattides, kus tuleb väidelda teemadel mida Piibel isegi ei maini. Pühakirja seisukohtade erinevat tõlgendamist ei peaks kartma, kui seda teha tasakaaluka dialoogi läbi, siis võimaldab see avastada palju rohkemat kui me teinekord arvata oskame. See võib olla inspireeriv, see võib olla erinevusi ühendav.

Fundamentalistlikud Piibli tõlgendajad ususvad, et Piibel on väljaspool aega – sõnum ja olukorrad tuhandeid aastaid tagasi on samamoodi tõesed tänapäeval. Kristliku ajaloo vältel on aga olnud olukordi kus ühel ajahetkel domineerinud vaieldamatu tõde on osutunud vastuvõetamatuks järgmisel ajajärgul. Ma tean, et neile, kes otsivad Piiblist ajatut selget tõde ja juhiseid, valmistab ilmselt pettumust selline lähenemine; aga ma leian, et maha vaikida Piiblis peituvad erinevused ja variatsioonid ning mitmeküllus on samaväärselt pettumust valmistav.

Võtkem, näiteks naise roll ühiskonnas. Kas on naise teisejärguline tähtsus ja üldiselt omaksvõetud soorollid piibellikud seisukohad ja seega Jumala enda tahe või mängib selles rolli fakt, et need olid Vana Testamendi aegses kultuuris normid? Kas me oleme kultuurinormid tõlgendanud Jumala tahteks või see oligi Jumala tahe ning seetõttu ei leia me Vanas Testamendis hukkamõistu naiste vägistamiste kohta? Kui me ei küsi neid küsimusi ja ei otsi seletust sündmustele, mis tänapäeva Piibli lugejates ja usklikes võõristust tekitavad, siis me aksepteerime vaikides ebaõiglust. (Tamari vägistamine - 2 Samuel 13:1-22 / Leviidi konkubiin - Kohtumõistjate 19:1-30)

Praegu Eestis toimuvas väitluses homoseksuaalsuse teemal on nii mõnigi kirikuautoriteet väitnud, et kirik ei saa ja ei tohi tänapäeva trendidega kaasa minna ning aksepteerida midagi, mis on ühiskonna uus kultuuriline nähtus. Uue Testamendi lähimal uurimisel ilmnevad aga erinevused käitumismoraalis ja ühiskonna trendidega kaasa minemine - algkogudused võtsid omaks oma asukohale vastavad kultuurilised normid. Jeesus oli radikaalne ühiskonnanormide murdja, kes ei teinud vahet prostituudil ega orjal ega naisel ega mehel ega muulasel. (Galaatia 3:28) Tema armastuse käsk kehtis nende kõigi kohta. Kuid põlvkond hiljem on tema järgijate suhtumine nihkunud tagasi aksepteeritavatesse ühiskonna normidesse.

Naisi ja orje manitsetakse allaheitlikusele. Efesose 6:5-7 “Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele kartuse ja värinaga siiras südames, mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist, teenides heal meelel otsekui Issandat ja mitte nagu inimesi.” Apostel Paulus soovitab tungivalt Timoteusel ümberlõikamise läbida, vaatamata sellele, et Timoteus oli segaabielust ja polnud lapsena ümberlõigatud, ilmselt vanemate teadliku valiku tagajärjel. (Apostlite 16). Paulus selgitab, et nii on ta vastuvõetavam juutidele, kelle keskel ta töötas.

Mis saab aga siis kui Piiblis on vastukäivad seisukohad? Näiteks ütleb Paulus meile Uues Testamendis, et naine ei tohi kirikus rääkida ega meest õpetada. (1 Kor 14:34-36) – samas on Vanas Testamendis mõned väga prominentsed naised, kes olid juhtival kohal oma ühiskonnas nagu prohvetid Deboora ja Mirjam. Ning Uues Testamendis Pauluse enda kaastööline Priskilla, kes oli jutlustaja. (Apostlite 18:18-26)

Või võtame näiteks piibelliku abielukäsitluse, mis on üks kaalukaim ja enimkasutatud argument ka homoseksuaalsuse debatis. Väide on, et homoseksuaalsuse aktsepteerimine ohustab traditsioonilise (kristliku) abielu tähendust! Piiblis kajastub rohkem kui 2000 aastat ajalugu, milles peegelduvad erinevad kultuurid ja kombed ning väga erinevad arusaamad abielu kohta. Alates hõimusisesest - Aabraham ja Saara; Soloomon ja Taavet oma haaremitega kuni Rooma seadusega kooskõlas oleva abieluni välja, kus lahutuse korral olid ka naise varalised õigused kaitstud. Vanas Testamendis on naine mehe omand ja kui ta on viljatu võib mees teise naise võtta, et järglasi saada (Genesis 16). Esimeses Korintose kirjas kirjeldatakse abielu kui võrdsete partnerite kooslust (7:3-6). Naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid tema mehel, ja samuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid tema naisel.

Martin Luther soovitas sellisel juhul Piibli seisukohtadele otsida selgitust Piiblist enesest. Ehk, siis tõlgendada, otsida, võrrelda ja jõuda tulemuseni. See tõlgendamine aga peab olema tasakaalukas, sest muidu võib tekkida oht, kus Kirik kuritarvitab oma tõlgendaja autoriteeti. Minu eesmärk pole inimesi segadusse ajada, vaid näidata, et erinevused eksisteerivad juba Piiblis eneses. Variatsioonid õpetuses eksisteerivad erinevate kirikute vahel ning iga üksiku kristlase isiklik suhe Jumalaga ainult täiendab seda rikkust. Kõik need vastukäivad seisukohad Piiblis ja vaieldavad eetilised juhised on sundinud kirikuid mitmeid probleeme ja nähtusi põhjalikult arutlema. Tulemus on olnud rikastav nii kirikutele kui ka ühiskonnale ning toonud kaasa mitmeid positiivseid muutusi ja reforme.

Erinevused ei pea olema takistuseks ühtsusele. Pole vaja kaugelt näidet otsida: Eesti Kirikute Nõukogu võttis 2006. aastal vastu ühised bioeetilised seisukohad. Vaatamata olulistele erinevustele liikmeskirikute õpetustes, mis puudutavad pereplaneerimist ja kunstliku viljastamist jõuti seisukohtadeni, millega kõik või enamus nõustus. Kas on oodata Eestis ka põhjalikku teoloogilist diskussiooni homoseksuaalsuse teemal?

Kui Eesti Kirikute Nõukogu 2008. aastal oma seisukoha homoseksuaalsuse küsimuses avaldas, siis mainiti pöördumises järgnevat: “EKN on teadlik diskussioonist, mis leiab nüüdisajal aset erinevates kirikutes ja mille raames väljendatakse vastandlikke argument homo- ja heteroseksuaalsuse poolt ja vastu. Käesolev dokument kajastab EKN liikmeskirikute ühist seisukohta, et pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses.”

Erinevalt Bioeetikat puudutavast pöördumisest võeti homoseksuaalsuse küsimuse seisukoht vastu reaktsiooniliselt, ilma eelneva põhjaliku diskussioonita. Kui kontratseptiivid, kunstlik viljastamine ja pereplaneerimine on olnud avalikus arutelus ja osana igapäevasest elust aastakümneid on lihtsam ka nendel teemadel kaasamõtelda ja seisukohti formuleerida. Omaette küsimus on – kelle seisukohti sellised pöördumised tegelikult esindavad?

Kirikute liidrite hukkamõistvad pöördumised kõlavad medias seetõttu, et nad on kirikute liidrid ning meedias esindatud oma võimupositsiooni tõttu. Saar Polli uuring (avaldatud 28.06.10) märgib muuseas, et 42% usku eriti tähtsaks pidavatest inimestest ei loe Piiblit, 26% ei võta osa jumalateenistustest, 8,3% peavad Jeesust müütiliseks inimeseks. Kui sellele statistikale lisada teoloogiliste uurimuste puudulikkus, siis tuleb küsida kui hästi informeeritud on kirikute juhid oma pöördumiste formuleerimisel? Meeles maksab pidada ka seda, et kiriku juhtkonna seisukohad ei ole absoluutsed.

Tasakaalukas ja informeeritud debatt homoseksuaalsuse üle Eesti religioossel maastikul on alles algamas. Ma arvan, et meil on veel pikk tee ees. Kuid meil on abiks rikkalik kogemus naaberriikidelt ja eeskuju mujalt maailmast. Meil on toetus ja tahe riigi poolt. Mis kõige tähtsam – meil on kohustus, sest meil on vaja inimeste eest hoolt kanda. Olgu siis perekondlikus või pastoraalses kontekstis või ühiskondlikus kontekstis, kus riigil on võrdse kohtlemise vastutus oma kodanike ees.

Suhtumiste muutumine algab üksikinimese tasandilt, selleks on parimad vahendid avatud ja otsekohene suhtlus ning kogemuste jagamine. Need saavutavad tihti paremaid tulemusi kui teoloogilised pöördumised või seadused.

_{Ettekanne konverentsil "Erinevus rikastab" 9. oktoobril 2010. Lagle Heinla on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku reservõpetaja.}