Piiskop Irja Askola jutlus Euroopa LGBT kristlaste foorumi jumalateenistusel Alppila kirikus Helsingis 24.5.2014

Matteuse 6: 5-13. Prayer – between privacy and community. "Palve. Privaatsuse ja kogukonna vahel."

Armsad sõbrad, õed ja vennad

Mul on tõeline rõõm tervitada teid meie piiskopkonnas ja siin, selles kirikus. See kirik ja see kogudus on olnud palju aastaid minu kodukoguduseks.

Nii et minu jaoks on alati rõõmustav naasta siia, kus on alati kohtunud erinevad inimesed, kus nad on leidnud paiga kasvamiseks, vaikimiseks või valjult rääkimiseks, nutmiseks või naermiseks. Tegutsemiseks või lihtsalt olemiseks, uudistamiseks. Minu jaoks tähendab selline võimalikkus „kirik olemist“. Nii et minu jaoks isiklikult on teiega kohtumine ja teie tervitamine siin kirikus kaunis ülesanne.

Ma soovin, et te tunneksite end teretulnutena, väga teretulnutena kogu meie kirikus ja selles piiskopkonnas. Teie kannate endis midagi sellist, mida me oma kirikus vajame. Tarkust olla tundlikud kõigi nende suhtes, kes on võidelnud oma aktsepteerimise eest. Kuulda hääli, mida on ignoreeritud ja ära tunda ilu, mille tunnustamine on olnud keelatud. Teie lugu on paljude nende lugu, kes on erinevad erinevatel viisidel, võrreldes normatiivse enamusega.

Minu soov ja lootus on, et teie lood ja teekond aitaks meie kirikutel olla rohkem õiglane ja kaasaarvav Kirik, kus  Jumala looming ja iga inimene saab pühitseda elu ja selle ande. Sellist hoiakut ja sellist lähenemist olen õppinud Evangeeliumist.

Minu teoloogias on Jumala ilusaimad sõnad TERE TULEMAST.

Tere tulemast kõigega, mis oled, kõigega, mida oled kogenud, kõigi oma haavade ja pettumustega, samuti kui kõige oma tugevuse, rõõmu ja õnnega.

Jumala kõige ilusamad sõnad on tere tulemast!

Evangeeliumi tekstis, mida me just kuulsime, on üks huvitav pinge. Palve on väga intiimne, varjatud tegevus, kuid siiski on see väga avalik ja ühine.

Jeesus osutab, et kui sa palvetad, mine privaatsesse ruumi, lausa salajasse paika, ja lase Jumalal kuulda, mis sulle muret või vaeva teeb. Lase Jumalal kuulda kõigest, mis on su meeles, su südames, su naabruskonnas.

Minu jaoks tähendab see jõustamist Jumala poolt ja demokraatliku, mittehierarhilise Kiriku  sügavat mõistmist. Jumal ei vaja kirikukogu luba ega mingit piiskoppide kirja selleks, et lasta inimestel Jumala juurde tulla ja lasta neil rääkida oma muredest, rõõmust ja valust. Jumala kõige ilusamad sõnad on tere tulemast – kogu sinu enda sõnavara, kõik su sõnatud tunded ja kõik need sõnad, mida pole kunagi mõistetud, saavad nüüd avaldatud Jumalale, salajas, kui sa niimoodi tahad. Jumal tajub, et inimene vajab tõotust, nimelt seda: Jumalal ei ole väravavahte, vastuvõtt on lahti päev läbi. Ma aiman ja arvan, et täna on see kirik tulvil neid palveid, isegi vaikseid sosinaid, mis on järgnenud sellele lubadusele: te saate – teil on see luba – palvetada salajas; Jumalal, kes on teid loonud sellisena, nagu te olete, on kõik põhjused teid kuulata, teid mõista, teid lohutada ja jõudu anda – Jumal ei vaja kirikuseaduse luba teie vastuvõtmiseks.

Ma arvan, et seda luba salajas palvetada, seda Jeesuse nõuannet, kogetakse täna siin kirikus. Paljud teist mäletavad, mis tunne on, kui sind ega sinu armastust ei leia sinu kiriku palveraamatust või kui sa ei leia oma identiteeti kiriku sõnavarast.

Ometi teeb Jeesuse nõuanne palvest ka ühise asja. Kui sa palvetad, pöördud oma Jumala kui Meie Isa poole. Su privaatsed ja salajased palved on küll seal ja alati teretulnud, aga palve ühendab sind ka üleilmse võrgustikuga. On nii palju neid, kes salajas omaette sosistavad sedasama palvet, samade sõnadega nagu sina. Saagu need palved kokku ja ühendagu meid. Tugevdagu need meid, et ehitaksime üles üleilmse solidaarsuse ja õigluse võrgustiku. Saagu need palved - isegi vanglates või täielikus hüljatuses esile toodud - kuuldavaks ka meile ja poliitikutele, mitte ainult Jumalale. Avagu need palved meie uksed, hoiakud ja rahalised vahendid üksteise eest hoolekandmiseks. Jumala  kauneimad sõnad on TERE TULEMAST.

Jumal palub meil palvetada oma igapäevase leiva eest. Leib, mida me peame kasvatama, et vastu pidada oma igapäevases võitluses, et hoida elus oma kutsumist, on Jumala tõotuse leib. Tõotuse, mis kutsub meid jagama oma lugusid, jagama oma ressursse, kandma vastastikku üksteise haavu ja unistusi, kohtama üksteist kui Jumala kauni Loomingu osa.

Mitmeid kordi on meedia minult küsinud, miks ma võtsin vastu teie kutse jutlustada tänasel teenistusel. No mis oleks veel loomulikum piiskopi jaoks, kui jutlustada ühes oma kodukirikus, kui Euroopa kristlased saavad Helsingis kokku. Nii et töö nagu ikka. Nii peabki olema.

Täna teiega olles aga on mu sõnum inimõigustest. Meie kirik peab kuulma teid ning lisama teie lood, kogemused ja ootused oma agendasse.

Meie igapäevane leib, mida palume üleilmse kristluse kõige universaalsemas palves, tähendab  kõike seda, mis annab meile jõudu ning viib meid suhetesse ja kogukonda. Meie igapäevane leib, mida palume, viib meid külalislahkuse rõõmusse ning paneb meid jagama.

Kui liigume vaenulikkusest külalislahkusesse, võidavad sellest kõik ning Jumal naerab koos meiega meie keskel.

Palved meis endis ja teiste eest on toit, mis meile antud.

See toit annab jõudu võidelda inimõiguste eest igaühe jaoks. See annab meile inspiratsiooni küsida avalikult ja läbipaistvalt täielikke inimõigusi nende jaoks, kelle suhtes on tarvitatud vägivalda või keda on tõrjutud. See annab meile tarkust näha armastuse ilu seksuaalvähemuste seas.

Jumala kauneimad sõnad on tere tulemast. Jumala tervitus paneb meid liikuma, kalliks pidama ja hoolima.