Austraalia geikristlase lugu: Iseendaks jäädes õnnelik

Mõned kuud tagasi avastasin ma LGBT kristlaste grupi „Freedom2b“. Selles grupis leidsin ma lootuse, jõu ja armastuse ning suutsin jätkata edasi elamist.

Huvitav, kas olete kunagi mõelnud oma seksuaalse orientatsiooni muutmisele? Paljud religioonid eeldavad, et see on võimalik ja loevad seda ainsaks väljapääsuks LGBT inimestele. Ma tahan jutustada sellest sügavast tühjusetundest, milleni jõuavad need inimesed kes püüavad muuta orientatsiooni. Nende seas polnud ka mina erandiks.

Ma sündisin ja kasvasin üles Austraalias Sydney linnas Hillsi piirkonnas, mis paljude seas on tuntud nö piiblivööndina. Kasvatatuna kristlike väärtuste alustel, teadsin ma varasest elueast alates, et homoseksuaalsus on vastuvõetamatu ja pole Jumala plaani osaks. Esmakordselt tundsin, et ma ei kuulu sellesse „plaani“, kui olin umbes 6aastane. Selles vanuses ei teadnud ma midagi geidest ja seda enam ei lugenud ennast üheks nende seas. Kuid ma tundsin, et ei sarnane teistele ja nagu iga mittesarnanev inimene, oli minulgi hiigelsuur soov „olla vastavuses“ ning selline nagu kõik.

Ehkki ma kasvasin üles kristlikus peres, ei käinud ma kuni 15aastaseks saamiseni kirikus, ei lugenud Piiblit ega võtnud usku tõsiselt. Kuid viieteistkümneselt sai usk minu jaoks millekski rohkemaks kui lihtsalt jutustuste ja ajalooliste isikute kogumikuks. Jumal sai minu elus reaalsuseks, kirik aga minu teiseks koduks. Nemad tähendasid mulle kõike. Koolis olin ma üks väheseid lapsi, kellest kõik teadsid, et meie pere on kristlased. Ma palvetasin enne tundide algust lipu ees, olin kooli kristlaste grupi eestvedajaks ja andsin lubaduse enne pulmi mitte seksida. Kuid justkui kristliku heteropoisi maski taga elas gei, kes varjas oma olemust, häbenedes iseennast ja kartes, et kõik saavad tõe teada.

Minu kristlikust identiteedist sai paljuski ka kaitsekilp võimalike küsimuste puhul minu orientatsiooni kohta. Vaatamata minu mängitud „hetero“ rollile solvati mind koolis sageli ikkagi selle pärast, et olen liiga „pehme“ ja selle eest, et armastasin „geipäraseid“ esemeid. Senini mäletan eredalt kuidas ma 10. klassis otsustasin, et kogu tõde minust peab nüüd välja tulema. Üks noormees tuli siis minu juurde ja ütles: „Sa ei pääse paradiisi, Ben“. Ma küsisin: „Miks?“. Tema aga vastas mulle: „Sellepärast, et Jumal ei saada pederaste Paradiisi!“.

16aastaselt võtsin kokku kogu oma mehisuse, leppisin kokku kohtumise ühega oma kiriku juhtidest ja kuidagi viisi suutsin endast välja suruda sõna „gei“. Tema pettumust täis pilku ei suutnud ma välja kannatada ning puhkesin nutma. Kuid tema ütles: „Sa võid muutuda. Paljud on saanud heteroks – sa pead lihtsalt uskuma.“

Minu püüd olla hea kristlane viis mind selleni, et järgisin selle inimese nõuannet ning hakkasin külastama oma esimest „eksgeide“ jaoks mõeldud programmi. Sellised programmid püüavad „ravida“ homoseksuaalsust justkui oleks see haigus või ebanormaalsus.

Iga päev olin ma kahe kuu jooksul mitmesugustes tundides, näiteks „Miks homoseksuaalsus on vastuvõetamatu“, lugesin Piiblit, palvetasin ja külastasin kirikut kuni 5 korda nädalas, aga vastasin ka küsimustele nagu: kas ma vaatasin pornograafiat, kas ma onaneerisin, kas mul oli kas või mõtteid teistest meestest...

Ükskord ma „langesin“ (märkus: „eksgeide“ slängis tähendab langemine seksuaalset kontakti, onaneerimist jms). Pärast 42 päeva programmis osalemist ma onaneerisin ja selle eest kattis mind süü, häbi ja vihkamise laine mu enese vastu. Külastasin erinevaid programme 3 aasta jooksul meeleheitlikult soovides, et Jumal armastaks mind ja kirik saaks mind enda juurde võtta. Geina tundsin, et Jumal ei armasta mind, kui minust ei saa hetero.

Lähenesid lõpueksamid ja ka kooli lõpuball. See, et mul senini veel polnud tüdrukut, muutus üha kahtlasemaks. Käisin vaid selleks koolis, et kuulda ära järjekordne hulk solvanguid. Sõnad „lilla“ ja „pederast“ said varsti harjumuspäraseks asjaks. Tundsin ängistust, kui mu sõbrad rääkisid „see on geide moodi“. Tundsin, et ei mahu harjumuspärastesse raamidesse ja üha enam tahtsin saada heteroks. Minu kristlik identiteet ei suutnud enam varjata mu saladust, seepärast võtsin ükskord julguse kokku ja kutsusin ühe tüdruku lõpuballile, lihtsalt selleks, et olla rohkem sarnane ülejäänud noormeestele.

Võideldes oma usu ja seksuaalsusega, hakkasin ennast vihkama. Hakkasin mõtlema, et vedasin Jumalat alt. Samal ajal diagnoositi mul depressioon. See süvenes ja varsti jõudis asi enesetapukatseni, peatselt aga veel üheni. Mõistes, et ma ei saa enam jätkata sedaviisi elamist, lahkusin eksgeide programmist ja loobusin elust koos Jumalaga. Tundsin ennast abitu ja nõrgana. Pärast kõiki pingutusi, mida olin teinud, ei muutunud mitte midagi, pealegi oleks ma peaaegu et elust lahkunud.

Mõned kuud hiljem leidsin ma organisatsiooni „Freedom2b“, grupi LGBT-kristlasi. Selles grupis leidsin ma lootuse, jõu ja armastuse ning suutsin alustada edasielamist. Aja jooksul depressioon, enesevihkamine ja suitsiidimõtted vähenesid oluliselt ja esmakordselt elus uskusin, et Jumal armastab mind sellisena, milline ma olen. 19aastasena tulin viimaks lõplikult kapist välja. Teha see samm ja rääkida kõik oma vanematele ning teistele sugulastele polnud lihtne, kuid nüüd nad toetavad mind.

Praegu olen 22aastane õnnelik gei ja õnnelik kristlane. Mul on suurepärane mees Sam, õpin ülikoli 4. kursusel ja olen „Freedom2b“ noortekoordinaator. Ma käin endiselt samas kirikus, kus varem, ainult et enam ei ela ma valedes. Elan uhke geimehena ja hetkel töötan koos pastorite ja teiste kirikujuhtidega selle nimel, et teha kirik palju sõbralikumaks kohaks LGBT noortele. Loodan, et kunagi tehakse eksgeide programmidele lõpp ja et kirik kogu maailmas saaks armastuse paigaks, mitte aga süüdimõistmise kohaks.

Ehkki „olla mitte niisugune nagu...“ pole lihtne ja kuigi vahel näib, et seksuaalsus ja usk pole teineteisega kohaldatavad, on mul õnnestunud ära lepitada oma usk Jumalasse ja seksuaalne orientatsioon ning praegu olen õnnelikum kui kunagi varem. 

Loe teisigi Austraalia "Freedom2b" geikristlaste lugusid http://www.freedom2b.org/about/our-stories/.