Heino Nurk: Suveharjalt sügisesse

Kaua oodatud suvi hakkab lähenema lõpule. Ööd on juba pikemad ja pimedamad. Viljapõllud on kollaseks värvunud. Pihlakad on punased. Õunad peaaegu valminud. Päikesel pole enam väge, mis nahka pruunistaks. Supelrannad ja suvekohvikud jäävad varsti tühjaks. Lõpevad ka puhkused ja koolivaheajad ning kogu elu läheb tagasi sootuks rahulikumasse rütmi.

Olen mõelnud aastaaegade sarnasusele inimese elu erinevate ajajärkudega. Ilmselt on põhjus selles, et oma elus toimuv meenutab mulle suveharjalt sügisesse siirdumist. Õitsemise ja otsimise aeg on saanud ümber koos rahutuse ja ärevusega, mis selle juurde kuulub. Suveharja lopsaka roheluse rahu on tulnud selle asemele. Viljad on valmimas, mõned juba küpsed, teised koguvad veel kaalu. Suurt midagi oma elus muuta või kuhugi täiesti teise suunda ümber pöörata enam ei saa ega tõtt öelda tahagi. Mis tehtud, see tehtud ja mis veel tulemas, tundub olevat kõige mõistlikum rajada sellele, mida juba mõistetud, kogetud ja valmistatud.
 
Ma ei üritagi öelda, et mulle on võõrad kahetsus kaotatud või valesti kasutatud aja pärast, mida enam kunagi tagasi ei saa. Ma ei püüagi väita, et ma pole kunagi tundnud hirmu lõputuna näivate ühesuguste aastate ees, mis veel on elada. Ma ei salga, et olen nende tunnete ajel vahel üritanud ka elult võtta, mis veel võtta annab, ja tahtnud teha seda, mis seni veel läbi proovimata.
 
Oma elu lõplikkuse ja ajalise piiratuse tajumine ei jäta kedagi ükskõikseks. Ühel päeval peame kõik endale tunnistama, et vähemalt pool meile siin ilmas antud aastatest on juba ära elatud. Esimesed hallid juuksed või tõdemus sellest, et ei jätku jaksu enam nii palju tunde järjest üleval olla kui kümne või kahekümne aasta eest, ei ole kuigi meeldiv kogemus.
 
Ometi ei taha ma saada tagasi aega, mil kõik elus näis olevat veel ees ja päevast päeva tuli tegelda otsekui päris eluks valmistumisega. Igal elujärgul on oma võlud ja vaevad. Praegu on elu parimaks osaks kindlasti arusaamine sellest, et valdav osa minu muretsemisest homse päeva pärast on olnud tühi töö ja vaimu närimine. Mis kunagi oli rajatud ainult usule, on saanud kogemuse kaalu. See on kogemus Temast, kes ilmutab ennast ajas ja on saanud palju tõelisemaks ja selgepiirilisemaks, kui oli aastaid tagasi.
 
Ühel päeval märkame, et meile on antud nii palju, et lisaks tänutundele tekib vastupandamatu soov seda edasi anda, pärandada neile, kes tulevad pärast meid. Kõik, mis siin ilmas elab ja hingab, kasvab üles, saab suureks ja jääb vanaks. Kõik, mis sünnib, see ka sureb. Kui me 90. psalmi kirjutaja kombel tunneme, et meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat..., jah, see möödub kähku ja me lendame ära..., siis parim, mida teha saame, on koos laulikuga paluda:
 
Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! 
 
Lühendatult ajalehest „Eesti Kirik“ 09.08.2007.