Jätke järele ja teadke,
et mina olen Jumal.

Psalm 46:11

Sellele Jahve manitsusele võib küll ette kujutada idüllilist keskkonda, kuid see käsk on antud keset rahutust: maad, mis muutub, mägesid, mis rappuvad; vett, mis kohiseb ja kuningriike, mis kokku varisevad. Jumal „lõpetab sõjad ... murrab katki ammu ja raiub puruks piigi“ (46:10). Siis käsib rahvaste Jumal: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal!“

Meiegi oleme keset rahutust. Usulised grupid ründavad meie õigusi, ühiskond tõrjub meid sõjaväest kuni vaimuliku ametini, uuringud seavad kahtluse alla meie arvud, teadlased uurivad meie geene, meedia kasutab ära kõmu, AIDS tapab sõpru ja juhte, vaidlusküsimused lahutavad meid endid. Me soovime, et Jumal lõpetaks need sõjad.

Sõja lõpu algus on vaherahu. Kuigi need, kes on üles rivistunud meie vastu, ei pruugi peatada oma rünnakuid, tuleb meil säilitada rahu ja meeles pidada, kes on Jumal. Nemad ei ole Jumal.

Noor juudi naine Etty Hillesum kirjutas Jumalale holokausti-aegses Euroopas: „Kõik, mis me suudame teha neil päevil ja tegelikult kõik, mida on vaja, on see, et me kindlustame väikese osa Sinust, Jumal, meis endis. Ja võib-olla ka teistes.“ (An Interrupted Life, New York, Somin ja Schuster, 1985, lk. 187).

Sel hetkel ma vaigistan end ja meenutan, et sina oled minu südames, Jumal, „meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.“ (46:1)

_{Autor Chris Glaser
Tõlkija Heino Nurk
Toimetaja Meelis Süld
Originaali tiitel The Word is out: daily reflections on the Bible for lesbians and gay men
© 1994 Chris R. Glaser
Kirjastaja Westminster John Knox Press 1999
Esmakirjastaja HarperSanFrancisco 1994}