„Sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea? Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.“

Matteuse 20:14-16

Varajastel seitsmekümnendatel osalesin sõjavastasel kogunemisel oma ülikooli linnakus. Üks rahuaktivist hakkas lugema litaaniat, mille aluseks olid tema varasemad õigusküsimustega seotud kokkupuuted, märgistades iga olukorda refrääniga: „Kus olid sina?“ Lõpuks sai ühel minu vanal sõbral kannatus otsa. Kui rahuaktivist mainis veel üht juhtumit, karjus sõber: „Kus olid sina!?“, misjärel hüüdis rahuaktivist vastu: „Ma olin viiendas klassis!“

Rahvuslikel USA gei- ja lesbikristlaste kohtumisel jälgisin rõõmuga, kuidas autasustati inimest, keda ordineeriti hiljuti avaliku geina. Autasu vastu võttes nimetas ta mind ja veel teisigi osalejaid, öeldes, et tunneb aukartust võtta vastu seda tunnustust nii paljude kohalviibijate ees, kes vääriksid samuti autasu. Mõtlesin ühtäkki, et meie liikumises – nagu kõikides progressiivsetes liikumistes – on põlvkondade järjepidevus.

Jumala riigis oleme kõik võrdsed, ükskõik millal ühinesime geikristlaste liikumisega. Jeesus rääkis tähendamissõna isandast, kes palkas inimesi eri aegadel päeva jooksul, kuid maksis neile tööpäeva lõppedes võrdselt. Kui need, kes olid kõige kauem töötanud, hakkasid nurisema, meenutas isand, et tal on vabadus kohelda kõiki võrdselt.

Jumala riigis ei ole seeniorite eelisõiguste süsteemi.

Tänan sind, Jumal, vaimse heaolu eest, mida annad meile võrselt.

_{Autor Chris Glaser
Tõlkija Meelis Süld
Originaali tiitel The Word is out: daily reflections on the Bible for lesbians and gay men
© 1994 Chris R. Glaser
Kirjastaja Westminster John Knox Press 1999
Esmakirjastaja HarperSanFrancisco 1994}